Ajalugu

EELK Põltsamaa kogudus

17. sajandi alguse Poola-Rootsi sõda hävitas keskaegse Põltsamaa Püha Nikolause kiriku. Üks kirikuasemelt leitud võlvikonsool lamereljeefse mehe- ja naisenäoga sarnaneb väga Türi kiriku samalaadse raiddetailiga, mistõttu on arhitektuurilooliselt tõenäone, et ka Põltsamaale kerkis esimene kivikirik 13. ja14. sajandi vahetusel ning oli ehituslaadilt oma Järvamaa naabritega sarnane. Kiriku asupaik oli Põltsamaa jõe vasakul kaldal. Kui Põltsamaa uus lossihärra Hermann von Wrangel 1630. aastatel keskaegset linnust moodsaks aadlipaleeks ümber asus ehitama, kavandati sinnasamasse ka uus kihelkonnakirik. Kiriku ehitamine sõjalise otstarbe kaotanud linnuse eesvärava müüridele oli praktilisest meelest kantud otsus, mille nimel loobuti ka hoone kanoonilisest ida-läänesuunalisest orienteeritusest. Kuid kohavalik ei toonud pühakojale kaasa õnnistust. Aastatel 1632 - 1633 valmisehitatud kiriku, millesse altar ja kantsel olid tellitud Tallinna tähtsaimalt nikerdusmeistrilt Tobias Heintzelt, purustasid seitsekümmend aastat hiljem Põhjasõjas (12. septembril 1703) venelased.

Järgnevalt ehitati kirik uuesti üles, kuid suuremana. 16.sajandi alguse ümmargune suurtükitorn, mis algkirikus oli teeninud käärkambrina, sai ümberehituse käigus muudetud kooriruumiks ning on seda tänapäevani, mistõttu Põltsamaal asubki Eestimaa kirikutest kõige omapärasem kuppellae ja sõõrja põhiplaaniga koor.

Vahepeal pseudogooti sisustuse saanud, aga üldjoontes oma 18. sajandi kuju säilitanud Põltsamaa Niguliste põletasid taas vene relvad varemeteks suure sõja esimesel kuul, 14. juulil 1941. Ehkki kiriku taastamiskava hakkas idanema juba samal sügisel, õnnestus kavatsetu teoks teha alles peale 1945. aastat. Põltsamaa kirikuvaremete 1947-1950 ülesehitamise-epopöa on südamesooja põhjalikkusega, nii sõnas kui ka pildis, dokumenteerinud koguduse õpetaja Herbert Kuurme. Taastamistööd toimusid arhitekt Ott Puuraidi projekti ja otsese juhendamise alusel; altariruumi raudbetoonkupli kavandas Heinrich Laul. Tartu Ülikooli kirikust sai ülesehitatav pühakoda põhiosa oma uuest sisustusest: altariseina, kantsli, pingid, laelühtrid - see oli Jumala tahtmine, et Põltsamaal kasutuselevõtmisega võis päästetud saada selle, 1947. aastal likvideeritud jumalakoja kunstivara. Peapiiskop Jaan Kiivit sen. pühitses Põltsamaa kiriku 9. novembril 1952, aga alles1969 jõuti valmis ka barokse kiivriga torni ennistamisega, ning vaskne tornikukk 1751. aastast võis taas tornitippu vahipostile asuda.

Küll tumedavõitu toonides, aga puidusoe on Põltsamaa ühelöövilise, kuid tänu külgrõdudele siiski hulka kirikulisi mahutava kiriku interjöör. Altarisein, mille külgedel Moosese ja apostel Pauluse nikerdkujud on kavandatud Riia arhitekti Matthias von Holsti poolt 1868. Erandlikult on siin pöördraamis kaks altarimaali: Woldemar Friedrich Krügeri "Ülestõusmine" ("Naised haual") 1860. aastast (Fra Angelico fresko järgi) ja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarzi "Kristus ristil" (1894). Ka kantsli põhikuju on aastast1868, 1872 lisati Kristuse ja evangelistide skulptuurid. Eripärane on kantslijala kujundus, mille ülaosa ringina ümbritsevad nikerdatud sümbolid: Jumala silm, palmioksad, ankur, karikas ja rist, oblaadivaagen, võti. Saueri firma orel 1900. aastast on algselt olnud ehitatud Viljandi Jaani kirikusse, kust ta, samuti kiriku sulgemise järel, Põltsamaale toodi ja siin 1953 üles seati.1956. aastast kaunistavad oreliprospekti kunstnik Rudolf Sepa kavandatud ja Fritz Miti nikerdatud Joosepi ja Maarja reljeef kujutised. Jumalasõna apostel Pauluse 1. kirjast korintlastele: "Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus", ei kõnele seisjale Põltsamaa kiriku altari ees üksnes vaibasse kootud sümbolite kaudu (ka kirikutekstiilide kavandajaks oli Rudolf Sepp), vaid kogu Põltsamaa kiriku taastamislugu neil, nüüd juba poole sajandi tagustel kirikuvaenulikel aastatel, on tunnistus usust, lootusest ja armastusest, mis rajaneb koguduse vastuarmastusel Kristuse armastusele.



Tükkikene Põltsamoa kirikust

Vanal aal on Põltsamua kirik selle koha pial old, kus paergu uue Põltsamua mõis mõisa rohu aeed. Selle kiriku rusud ja varemed on paergu veel selgesti tunda. Üks kord vanal' aal, suisel' püha pääval old rahvas kõik kirikus jutlust kuulamas ega ole tiand keegi tähele panna, kui korraga hulk sõia mehi on metsest ratsa obustega välla tuld ja kiriku ümber piirand. Mõni arv inime, kis õues old jüst kiriku juures kohe, need on ära piasend. Aga teised kõik, kis kirikus on old, need ei ole änam eluga ära piasend. Sõia mehed pand kiriku uksed inimeste eest kõbasti kinni ja sõia meeste pialik last kiriku aluste alla püssi rohtu panna, ja last kiriku kõige inimestega puruks. Mõned kiriku torni tükkid kukkund veel Viruvere ja Roasna küla alla rabasse, kus neid müiri tükka paergu veel näha olema. Inimeste surnu kehasid ja liikme tükka on kõik Põltsamua väli täis old. Keegi põle tohtind neid koristama ega maha matma minna. Koerad, hundid, koarnad, harakad ja varesed, need olid matjad ja koristajad. Nii hirmsasti on vana Põltsamua kirik ära äävitud vanal aal.

Eesti Kirjandusmuuseum. H II 67, 49/50 (1819) < Koeru khk., Vaali - Anton Schultz (1893)



EELK Põltsamaa Niguliste kogudus - Vitraa¸id